 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| 21. sajand |
|
Aastail 2000 - 2003 juhtis Ugalat Jaak Allik. 2002. aastal asus Ugala peanäitejuhi kohale Peeter Tammearu, kes 2003. aasta aprillis võttis kanda teatrijuhi koorma. Ugala trupiga liitusid 2002. aasta sügisel värskelt Kõrgema Lavakunstikooli lõpetanud noored näitlejad Kadri Lepp, Maria Soomets, Carita Vaikjärv, Ott Aardam, Karol Kuntsel ja Priit Võigemast. Tuleristsed sai osa neist värvikas suure saali lastelavastuses “Minu pere ja muud loomad” (lavastaja Peeter Raudsepp), osa aga Olustvere lossi kammerlikus “Onu Vanjas” (lavastaja Kaarin Raid). “Onu Vanjast” kujunes tegijatelegi ootamatult tõeline publikumagnet, pileti saamiseks tuli kuude kaupa spetsiaalses vihus ooterežiimil olla. “Onu Vanja” on praeguseks viimane Ugala lavastus, mida on mängitud enam kui sada korda (113). Kohe järgnevas Wuolijoe «Niskamäe kirgedes» sai aga laval kokku kogu Ugala näitlejaskond – vanad ja noored, ammused ja värsked olijad. Peeter Tammearu kasutas lavastajana võimalust töötada ka nende näitlejatega, kellega teda varasem lavastajatee ei olnud kokku viinud. Sündis saaga, kus mõnedki neist, kes 70-ndatel aastatel Ugala eelmistes Niskamäe-lugudes kaasa olid teinud, end sootuks uues rollis leidsid. Omal ajal Hetat kehastanud Leila Säälik võis nüüd mängida Niskamäe vanaperenaist Loviisat, Juhanit mänginud Peeter Jürgens aga hoopis eakat Lammentausta Santerit... Peeter Tammearu põimis selles lavastuses üheks tervikuks kolm Niskamäe lugu, mis hargnesid lahti läbi mitme põlvkonna, seega said mitutki peategelast mängida kaks näitlejat – üks noorena, teine eakamana... 2003. aasta talvel oli Ugalas üle pikkade aastate taas lavastamas Jaan Tooming. Töö Shaw’ «Ullikesega Ootamatuste Saarelt» oli iseäranis noortele näitlejatele, kes Toomingaga varem kokku ei olnud puutunud, tõeliseks avastuseks.Omalaadse kinda heitis Ugala näitlejannadele ja Eesti publikule Elina Männi, kes võttis lavastada paljudes Euroopa ja Ameerika teatrites hitiks kujunenud Ensleri «Vagiina monoloogid», mis uurib naiste intiimseimaid probleeme. 2003. aasta kevade poole hakkas Ugalas kõvasti nalja saama. Miks ei pidanudki saama, kui Taago Tubin lavastas elava huumoriklassiku Andrus Kiviräha «Helesinist vagunit», millest kujunes menutükk mitmeks hooajaks. Noorte näitlejate kuuik, kes pikaajaliste otsimiste ja leidmiste tulemusena «Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi» välja tõi, ei olnud enda humorististaatuses esiotsa nii kindel... Neile olid lihtsalt antud vabad käed ja öeldud: “Tehke!” Tegidki. “Armastus kolme Aplesini vastu” mõttelise teejuhina ees, said “Koturnijatest” uue põlvkonna lavalised hullamised publiku rõõmsa heakskiidu saatel. Järjekordsed Riigikogu valimised viisid Jaak Alliku 2003. aasta kevadel Ugala eesotsast parlamenti. Peeter Tammearu, kes Ugala peanäitejuhi kohale asudes selle võimalusega arvestanud ei olnud, võttis aga väljakutse vapralt vastu ja nõustus saama Ugala juhiks... 2003. aasta suvel tõi Ugala vaba taeva all välja kaks suurt suvelavastust, kaks eesti kirjanduse klassikasse kuuluvat teost kahelt Augustilt. Uuel mänguplatsil, Ugala tiigi kaldal, asus seiklema Gailiti “Toomas Nipernaadi” (lavastaja Peeter Tammearu), Viljandist pisut eemal Karksi kandis, pea Kitzbergi kunagisel koduväljal, jõudis publiku ette Kitzbergi “Neetud talu” (lavastaja Katri Kaasik-Aaslav). Suvi, mille õhtud tihtipeale vihmaseks kippusid, oli armas nii tegijaile kui nägijaile. Kui eksootiline meetodi-retk, mille “Dekameroni” trupp aserbaidžaani lavastaja Vagif Ibragimoglu eestvedamisel kaasa tegi, välja arvata, kulges Ugala järgmiselgi hooajal üsna selgelt ja kindalt mööda rada, kus ekslemis- ja päralejõudmise-hetki nii nii näitlejail kui publikul. “Thjil Ulenspiegel” (lavastaja Peeter Tammearu), “80 päevaga ümber maailma” (lavastaja Andres Noormets), “Naise võtmine” (lavastaja Mihhail Tšumatšenko)… Suured suure saali lood. Sinna kõrvale sootuks intiimset ruumi otsiv Tšehhovi-aineline “Jalta-mäng” Maria Soometsa ja Peeter Tammearu lavalise koostööna ning Dostojevskil põhinev Rozovi kirja pandud “Vend Aljoša” Raidilt. Uhked väljakutsed. Sügisel 2004 sai oma debüütlavastusega maha näitleja Priit Võigemast. Vendade Presnjakovide “Terrorism”, kõike muud kui lihtne ja vähenõudlik materjal. Ugala naisperest sai põneva kogemuse Komissarovi ja tema lavastatud Anouilh´ ”Orkestriga”, mehed sukeldusid aga in corpore piraadiloosse “Aarete saar”, autoriks vana hea Stevenson, lavastajaks Peeter Tammearu, John Silveri rollis hiilgamas Peeter Jürgens. Jaanuaris 2005. tähistas Ugala oma juubelit. 85 aastat oli möödunud õhtust, mil Koidu seltsimaja laval mängiti lugu sellest, kuidas on hullumajas käis. Palju pikki, tihedaid, väärt aastaid, millest varaseimategi vastu huvi tunda, millest püüda aimu saada. Peeter Tammearu idee luua Ugalale oma muuseum sai teoks ja 15. jaanuaril toimunud sünnipäevapeol võidi avada Ugala Aja Tuba, kus sõnas, pildis ja esemeis kõigile vaadata väikegi osa sellest, mis aegade jooksul Ugala teatris sündinud. Paljude ugalalaste abil teostatud, Jaak Vausi kujundatud ja kirjandustoimetaja Helle Leppiku koostatud ekspositsioon on kõigile avatud. Suvehooaega mahtus kaks väga eriilmelist lavamaailma. Heimtalis, Anu Raua mail mängiti kahekümnel korral Weskeri intiimset mehe-naise lugu “Neli aastaaega”, osalisteks Triinu Meriste ja Sepo Seeman (külalisena Endlast). Lavastajaks oli Kaarin Raid, kellele see jäi viimaseks lavastuseks Ugala koosseisulise lavastajana. Ugala tiigi kaldal, Nipernaadi-platsina tuntud paigas, tõi Peeter Tammearu aga publiku ette Lutsu igihalja “Suve”. Uuele hooajale läks Ugala 2005. aasta sügisel vastu taas uuenenuna. Ugala trupist olid lahkunud Kaarin Raid, Andres Noormets, Gert Raudsep ja Erni Kask. Täiendusena liitusid ugalalaste perega noored näitlejad Janek Vadi ja Jaanus Kask. Hooaeg algas Buero Vallejo “Lõõmav pimedusega”, mis üle kahe aastakümne taas Ugala lavale jõudis, viis kunagise peaosatäitja Peeter Tammearu seekord lavastajapulti ning pakkus uuele näitlejapõlvkonnale põnevat tööd ja uuele noorele publikule avastamist. Poliitikust teatrimees Jaak Allik viis oma kaks suurt armastust kokku ja lavastas Ugalas poliitilisi mänge lahkava “Õnnetunde”. Staažikas näitlejanna Leila Säälik võttis vastu väljakutse ning lavastas üle aastate taas, tuues lavale Vetemaa “Püha Susanna”, peaosas hea sõber ja kolleeg Luule Komissarov… Mihhail Tšumatšenko käe all jõudis publiku ette “Anna Karenina” – väärikas klassika, mis Ugala repertuaaris tänini. 2006. aastal tähistas kogu teatriüldsus Eesti kutselise teatri 100. sünnipäeva. Tähistamiseks oli põhjust ka Ugalal – kutselise teatri staatuse saamisest möödus 80 aastat. Jaanuaris antigi just Ugalas teatriaasta avalöök, pidulikul galaõhtul oli laval läbilõige Ugala ajaloost. Läbilõike aluseks oli vastvalminud raamat “Ugala aja lugu”, mida just tol õhtul esitleti. Esimest korda oli Ugala ajalugu jõudnud kõvade kaante vahele. Veebruaris 2006 tehti taas ajalugu. Oli ju Ugalas aegade jooksul sõnalavastuste kõrvale mahtunud nii muusikale, operette kui oopereidki, ent tantsulavastusega polnud keegi söandanud rinda pista. Liikumisjuht Oleg Titov võttis aga ette Kitzbergi “Libahundi”, pani selle tantsukeelde ja draamanäitlejad omandasid tolle keele hämmastava täpsusega. “Libahundist” sai teatrisündmus ning lavastust kutsuti mitmetele festivalidele. Ugalas sai lavastajana käe valgeks Marko Matvere, kes tõi siin lavale komöödia “Saateviga” (ning aastake hiljem ka “Opera Comique’i”). 2006. aasta kevadel tõi Peeter Tammearu paljude laste rõõmuks lavale Lindgreni igihalja “Väikese Tjorveni” ning suvelavastuseks “Kolm klaasikest kirsiviina” vormusid tema käe all Tšehhovi novellid. Sügisel sai taas tubli täienduse klassikarepertuaar – lavale jõudis Jaan Krossi “Keisri hull”, lavastajateks Peeter Tammearu ja Jaak Allik. Detsembri algul esietendunud muusikal “Marilyn” kujunes üheks viimaste hooaegade mahukaimaks ettevõtmiseks, mis tõi Kalju Komissarovi käe all laval kokku Ugala trupi, kultuuriakadeemia teatritudengid ja rea suurepäraseid Viljandi muusikuid. Nimiosalist kehastanud Hilje Murel pälvis oma suurepärase rolli eest ohtralt kiidusõnu ja preemiaid. 2007. aastal sai Viljandi Draamateatrist Ugala SA Ugala Teater. Suures lootuses, et sihtasutusel õnnestub riigi toel põhjalikult renoveerida teatrimaja, mis ammu enam pole Baltikumi täiuslikem, mindi tulevikule vastu... Kevadhooajal 2007 sündis Ugalas korraga kaks debüüti – kultuuriakadeemia tudeng Helen Rekkor tõi lavale oma isepäise “NORA / MAJA” ning Ott Aardam sai maha oma esikteosega “Börs ja Börsitar”. Suvehooaegki sai üsna eripärane. Nimelt elustas Ugala aastakümnete taha jäänud ringreisi-traditsiooni ning saatis lustmängu “Naabri Mari”(lavastaja Margus Vaher) tuuritama väikeste maakohtade vabaõhulavadele. Noored näitlejad said kogemuse “baasides” elamisest ning publik, kelle kodukanti teater ammu jõudnud ei olnud, oli tänulik. Teatrimaja laval, kaitsva katuse all oli aga publiku ees Peeter Tammearu lavastus “Sirelikassid”. Hooaeg 2007/2008 tõi ja viis. Ugala trupiga liitusid Indrek Sammul ja Liina Olmaru, lahkusid aga Priit Võigemast ja Maria Soomets. Repertuaari jõudsid Kylätasku ürgjõuline “Runar & Kyllikki” (lavastaja Taago Tubin), Gorki “Põhjas” (lavastaja Oleg Titov), Reza “Kunst” (lavakoolitudengi Robert Annuse diplomilavastusena), Jerome’i “Kolm meest paadis” (Oleg Titov)... Mitmelegi uuslavastusele polnud aga pikka eluiga antud. Hooajas 2008/2009 sai näitetrupp värskendust lavakunstikoolist, ugalalasteks on saanud Juss Haasma, Martin Mill ja Andres Oja ning lavastaja Taago Tubin. Ugalaga jättis aga hüvasti Leila Säälik ning Hilje Mureli nime taha tuleb kavalehtedel kirjutada nüüd “külalisena Eesti Draamateatrist”... Alates 11. maist 2009 on Ugala teatri juhatuses ainsa liikmena Hillar Sein, kes valis enda kõrvale loominguliseks juhiks Indrek Sammuli.
|
www.ugala.ee 1996-2009