Ugala teatri sündimise päevaks võib lugeda 5. jaanuari 1920, mil juriidiliselt alles asutamisel olev teatri- ja kunstiühing Ugala kandis Koidu seltsimajas ette Jacobi jandi “Pansion Schöller ehk Kui onu hullumajas käis” (näitejuht Märt Mõrd).

Teatri-ja kunstiühingu Ugala põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis.

Nime Ugala kui viite kahele iidsele Eesti maakonnale, Ugandile ja Sakalale, soovitas asutatavale teatrile kirjamees Friedrich Kulhbars.

Tööl haarati raginal sarvist, juba 25. jaanuaril jõudis esietenduseni Kitzbergi “Punga-Mart ja Uba-Kaarel” ning 7. veebruaril Wolzogeni “Valge leht”.

Keegi toonastest ugalalastest polnud saanud teatriharidust. Teatri kunstilise taseme tõstmiseks korraldati 1920. aasta suvel kursused, mida juhatas Karl Jungholz ning mille lõputööna sündis Eesti esimene vabaõhulavastus – Viljandi Lossimägedes kanti ette Oscar Wilde’i “Salome”. (Suvekursusi korraldati ka 1922., 1925. ja 1926. aastal ning need aitasid teatri kunstilist taset tublisti edendada.)

Sügisel mindi uuele hooajale vastu Fulda “Kadunud paradiisi”, Pakkala “Parvepoiste” ja Ostrovski “Süüta süüdlastega”.

Paraku põrkas Ugala juba oma esimesel eluaastal kokku tõsiste majanduslike raskustega. Kitsikusest ei aidanud välja ka ballid ja peoõhtud, mida etendustele lisaks korraldati, samuti oli vähe abi seltskonna annetustest. Kostus hääli, mis kahtlesid, kas nii väikeses linnas (toona alla 9300 elaniku) üldse on võimalik teatrit ära majandada. Teatri juhatuselt nõudis omajagu laveerimisoskust ja julgust, et tulla toime võlausaldajatega; näitlejatelt aga tõelist fanatismi, et mängida kuude kaupa, teadmata, millal tuleb palgapäev. Lisaks veel võitlus külmaga alatasa kütmata prooviruumides ja sagedased väljasõidud maakohtadesse, kuna Viljandis nappis publikut…

Esimestel tegutsemisaastatel rentis Ugala ruume Koidu Seltsilt, 1924. aastal saadi oma käsutusse Seasaare kõrtsi teisel korrusel asuv teatrisaal. (Praegu asub selle sõjas põlenud hoone kohal Viljandi Kultuurimaja). Repertuaaris said sõnalavastuste kõrval oma koha ka operetid ja laulumängud. Andres Tukk lavastas operetid “Geiša” ja “Lõbus talupoeg”, Armin Hunt laulumängu “Viinamäe Liisi”. Muusikalavastused kujunesid küll populaarseteks, ent ei aidanud siiski kuigivõrd parandada teatri majanduslikku olukorda, kuna nende väljatoomisega olid seotud suured kulutused.

Üha selgemaks sai, et isetegevusliku teatrina jätkates pole Ugalal tulevikku...