Viimane sel aastal...

Laupäeval paukus pakane. Päev oli rõõmsalt tormiline. Kaks viimast jõuluetendust lastele, jõuluvanad, jõulutoad, pakid, kostüümiralli, mööbeldamine, suur supipott... ja seejärel võis kohvikuõhtu alata.

Indrek ei rääkinudki enam sellest, kuidas kohvikuõhtud alguse said. Luges hoopis luuletuse. Siis ütles märgusõna ”supipott” ja seejärel kostus köögist hirmus kolin ja keegi kiljatas... Ega ometi supipott... Aga õnneks oli tegu vaid teatraalse vahejuhtumiga.

Päkkapikk Oleg toimetas kohviku rõdul, mis on kaunistatud majakestega lavastusest ”Linnapea”.

Peakokkadeks olid seekord finantsjuht Eneken ja intspitsient Kaisa.

Arvutist valis muusikat oma maitse järgi lavastaja Taago.

Tagasi supipoti juurde. Esimeseks roaks pakuti Jamie Oliveri retsepti järgi Enekeni juhatusel valmistatud herne-piparmündisuppi.

Carita, Kaisa, Kata-Riina ja Kristiina olid seekord kulbiliigutajad-supijagajad. Must-valged ettekandjad Kiiri, Peeter K., Andres, Kadri ja Jaanus siblisid laudade vahel. Esimest korda said ettekandjatena käed supiseks ka Janek, Tanel ja Valli.

Heiki Raudla andis juba nädal enne kohvikuõhtut korraldajatele teada, et ajaloomaterjali on väääääga palju. Lubab anda endast parima ning püüab 30 minuti sisse ära mahutada. Seekord vaatluse all 1950-60ndad aastad Ugalas ja Viljandi linnas. No ajaga oli nagu ta oli, muidugi läks loeng planeeritust pikemaks, aga tõepoolest see oli ka väääääga huvitav.

Margus on taaskord tõestanud, et kupleed tulevad tal varrukast. Üllo klaverimängu saatel lauldi maha Ugala aastad 1950-60.

Viktoriiniküsimused, mida kirjandustoimetaja Helle usinasti igaks kohvikuõhtuks nuputab, lähevad järjest raskemaks. Alles mitmenda vihje peale tõstab proua publikust käe ja ütleb õige vastuse. Auhinnaks nagu ikka teatripääsmed.

Esimesel vaheajal seikles publik jalutussaalis jõulumaal ning uudistati ka eelmise kohvikuõhtu slaide.

Vaheaeg lõppes. Lavale kutsuti Kaisa, kes magusameistrina tutvustas trühvleid. Kaisa rääkis loo, kuidas sai ”magusa” õppetunnid šokolaadi sulatamise-hangumise-taassulatamisest. Vaatamata sellele julgustas ta publikut trühvliveeretamist proovima. Ta ise oli selleks kohvikuõhtuks valmis veeretanud ligi 200 trühvlit ja neid oli kolme erinevat sorti:

Tüümiani-kalvadosi

Koorelikööri-kookose

Aprikoosi-toorjuustu

Vaevalt olid trühvlid lauale kantud, kui rõdult kostus kobistamist. JÕULUVANA tahtis tuppa tulla... Varsti laskus katuselt alla redel, mida mööda liugles allapoole siresäärne Snegurotška (liikumisjuht Oleg – loomulikult).

Näitlejad kutsuti taadi juurde ja nii mõnigi neist lasi liugu vana rasva peal. Et mitte ise nüüd ja praegu luuletust lugeda, olid abiks aastatetagused salvestused (a´la Andres oli 4.aastane, Kadri 1.a. 8 kuune) lugudest, mida nad lapsepõlves jõuluvanale esitasid.

Taat jagas kingitusi vasakule ja paremale. Rahvas sai ka laulda. Menüükaartide tagaküljel olid ”Haldjate jõuluöö” (V. Sefve) laulusõnad. Peeter K. mängis klaveril kaks takti ette ja kuuesalmiline ühislaul sai otsast lõpuni maha lauldud. ”Tip-tap, tip-tap, tipatapa, tip-tap...” saadeti jõuluvana koos Snegurotškaga teele.

Viiul ja hiiu kannel ei kõlanud teatrikohvikus esimest korda. Sofia Joons – eesti-rootsi juurtega pärimusmuusik – tuli Eestisse 1994.aastal. Algul oli plaanis tulla ainult pooleks aastaks, kuid siin ta nüüd on... ja elab Viljandis ja toimetab Pärimusmuusika Aidas, August Pulsti õpistus.

Kell tiksus armutult ja kuna seekord algas kõik plaanipäraselt tund aega hiljem, siis loogiline oli, et ka õhtu lõpeb tund hiljem. Mõned minutid enne südaööd sai kuulda lõpulaulu ”Sõnad su suust” dueti Indrek ja Carita esituses, kitarril saatis neid lavameister Ando.

Fotograaf: Jaanus

Video: Vrido

Ideed ja teostus: nii loomingulised kui tehnilised kui ka kontori ugalalased

Täname publikut!

Täname puhvetipidajaid!

Täname juurikaladu OÜ Rigual!

Soovime kõigile kauneid jõule!

19. detsembri retsept

KUPLEE "UGALA" 1950 - 1960

Vaata pilte kohvikuõhtust