Täna startisid meie lastehommikud.

Kultuuriakadeemia 9. lennu tudengid on Kalju Komissarovi ja Peeter Konovalovi käe all valmis lihvinud kaks kava, ühe aluseks Tšukovski "Doktor Valuson", teisel eesti loomamuinasjutud. Täna said mõlemad lood oma tuleristsed. Vahvad, vaimukad ja elusad lavalood mõlemad. Kõik teatrisõbrad, kes te noorte näitlejate tegemistel silma peal hoiate, tulge kaema! On siis mõni väiksem särasilm käekõrvale võtta või mitte. Ja kõik väikesed teatrisõbrad on muidugi iseäranis oodatud! Hästi palju positiivset energiat tuleb sellelt fuajee otsaseina ehitatud väikeselt lavalt.

Samas on põhjust teada anda ka tõigast, mis nii tore ei ole. Mõnda aega ei saa me mängida lavastust "Nii nagu taevas", kuna Indrek Sammulit ootab ees erakorraline operatsioon, millest taastumine võtab aega. Nii on sel laupäeval "Taeva" asemel laval "Küünlad põleva lõpuni" ning kahe järgmise "Taeva" etenduse asendused selguvad homseks.

Kirju reede.

Lavakad proovisaalis "Arkaadiaga", kultuuriakadeemia tudengid fuajees lastehommikut lihvimas, väikeses saalis Andri Luup "Piloodi" proovi tegemas, suurel laval päeval "Poksi" etendus, väikeses saalis õhtul "Helesinine vagun" 94. korda... Ja selle kõige kõrval jõudis teatri mehine esindus kõrvuti linnaisade, maavanemate ja mõisahärradega  ka Õisu järvele jääskulptuuri ehitama. Rääkimata sellest, et töökojad ja adminni-tiib ajasid omi töiseid asju.

Aga õhus ongi juba kevadet. See ikka tiba aitab.

Täna on taas üks neist õhtutest, mil tuleb kahjutundega kasutada sõnapaari "viimast korda".  Jah, viimast korda on praegu laval "Grafiti".

Mis märgid sellest lavaloost ametlikult maha jäävad? Liina Olmaru kui naiskõrvalosatäitja nominatsioon Teatriliidu aastapreemiale. Loo tõlkija Margus Alveri tõlkepreemia, Kurtna nimeline. Kvaliteedimärgid mõlemad.

Ometigi - viimast korda...

Hommikust peale on nii palju noort ja tervet elevust majas.

Ühtäkki on  90. sünnipäeva tähistanud Ugala saanud sihukese süsti värsket doonoriverd!

Ja nii on. EMTA "lavakad" on pidevalt, 24h majas, et oma "Arkaadia" just siin ja praegu välja tuua. Ja TÜ VKA teatritudengid harjutavad samal ajal oma lastehommikute kavasid.

Teatrirahval on rõõmu palju. Publikul varsti veel rohkem.

Kohe käib pauk.

Ega palju aega jäänud olegi. Vähem kui kaks tundi ja esietendus "Majandustõus ehk Kohe käib pauk" on publiku ees. Näitlejad on juba grimmis-kostümeerumas ja "loori all". Ja siis lastakse vesi basseini.

Peaosaline Arvi Mägi ei saanud eile nagu kord ja kohus sünnipäevagi pidada, rääkimata sellest, et võiks täna sõita teatri juubelipeole Rakverre, kus ta aastaid kunstiline juht oli. Karm see teatrielu. Igatahes õnne Arvile ja õnne Rakvere teatrile!

Ja esikaks meile kõigile... teadagi.

Kes meie kodulehel mängukava vaadates heituvad ja mõtlevad - mis lahti, sel nädalal ei ühtegi etendust enne reedet... Rahu! Esietendus ju tulekul. Ja esietenduse-eelne nädal on teatris enamasti natuke teistsugune. Seekord võtab muidugi päevaks aja maha ka Vabariigi sünnipäev, ent sündivale uuslavastusele tuleb ju peaproovideks aega anda.

Nüüd on igatahes nii, et komöödia "Majandustõus ehk Kohe käib pauk" saab oma viimaseid lihve. Kostüümid-grimmid-soengud-valgused-helid annavad näitlejatele oma toe ja tulemus on meie kõigi ees 26. veebruaril.

Enne seda kohtume Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Maagümnaasiumis, kus Ugalal on au võtta vastu teatripreemia kohvikuõhtute sarja eest. Ja laupäeval siis järjekordsel kohvikuõhtul.

Oi, ja õnne tänastele sünnipäevalastele - Anne Valge ja Merle Saluveer, hip-hip!

Täna on elev päev me majas. Äsja lõppenud menuka “Limpa” etenduse vaieldamatuks staariks oli hirmsaks mereröövliks saada sooviv Lina – Carita Vaikjärv. Täitsa loomulik – tänane juubilar ju. Palju õnne, Carita!

Etendusel astus mitmes rollis esimest korda üles ka loo lavastaja Oleg Titov. Nii et Olegile on see esietenduse-päev.

Kas kakskümmend kolm aastat on palju või vähe?

On nagu on, igatahes meie muusikajuhil Peeter Konovalovil sai selline aastate-arv Ugalas töötatud täna. Ja nagu ta mäletab, "käis siis ka mingi suusatamine". Igavene ring.

Täna tegi Ugala algust loengusarjaga "Silmaring". Nagu sarja nimestki aru saada, saavad selles käsitletud teemad väga erinevatelt elualadelt ning kõnelejateks on vastava eriala professionaalid. Üks teema, mis sarjas ilmselt käsitlemisele ei tule, on teater.

Kuna proovisaalis küpseb meil parasjagu komöödia "Majandustõus", sai ka esimene loeng majandusteemaline. Noh, lavastuses ei laskuta päris kindlasti majandusanalüüsi, seda enam tasus siis seda teha lavastusväliselt. Lektoriks oli politoloog, TÜ rahvusvaheliste suhete õppejõud Viljar Veebel, kes suutis nii keerulise teema nagu majanduskriis, selle põhjused ja jõujooned, väga võluvalt kuulajaile lähemale tuua. Mõnus iroonia ja vaimukad näited tegid isegi paadunud humanitaaridele asja huvitavaks, mis siis, et optimistlikke tulevikuprognoose lektor ei pakkunud.

Tore, et kuulajate hulgas oli nii linnarahvast kui ugalalasi. Algus on tehtud, järgmisel kuul siis uuesti. Aga siis on juba hoopis uus teema ja uus esineja.

Täna saab ühe meie väärika lavastuse eluaeg otsa. 36. ja ühtlasi viimast korda on laval “Keisri hull”, üks Ugala staažikamaid suure saali lavastusi. Mitmel pool Eesti suurematel lavadel on seda ka mängitud ning Tartus draamafestivalil on “Keisri hull” samuti Ugalat esindanud. Nüüd jäävad vaid mälestused.

Kummardus tegijaile, tänu mängijaile – nii neile, kes täna laval, kui neile, kes selles lavastuses varem kaasa teinud.

Kõige halvem etendus on ärajäänud etendus.

Vähem halb, aga kindlasti halb, on siis, kui saalis on pea sama arv inimesi kui laval. Ei tunne end hästi lavalolijad, kes ei tajugi, kas neid keegi sealt põhjatust saalist üldse vaatab, ega ka vähesed suure saali toolisügavustesse üksteise eest ära kaduvad teatrisõbrad.

Täna oli etendus "Arturi laulud ja aastad". Pileteid oli ostetud vähe. Etendus ära jätta... Milles need, kes pileti soetanud, süüdi on? Nii tekkiski mõte - saame kõik laval kokku. Need poolsada inimest, kel pilet taskus ja need paarkümmend, kel lavastuses asi ajada. Nii saidki tulijad endale platsi lavale. Kes eespool istus, võinuks kätt sirutades näitlejat puudutada.

Ehkki näitlejatele oli situatsioon (just selle lavastuse kontekstis) uus ja ootamatu, võtsid nad mängureeglid ruttu omaks, mängu ja häälde tekkis n.ö väikese saali etenduse nüansse.

Omalaadne "esietendus". Teistmoodi kogemus. Nii meile kui ilmselt teile, armsad tänaõhtused teatriskäinud.

Täna jäi etendus ära. Lause, mida kuidagi kirjutada ei tahaks. Paraku aga Kadri Lepp, kellel täna toimuma pidanud "Grafitis" suur osa, on talvekülmades hääletuks jäänud.

Küll ei jää aga ära homne "Nii nagu taevas", kus Kadril samuti oluline roll ning lisaks veel lavastuse olulisim soololaul. Merle Liinsoo teeb just praegu proovi (homme ka), et see osa "püstolina" ära teha. Edu, Merle! Ja Kadrile palju jõudu häälekamaks muutumisel.

Näitlejalepingut Peeter Tammearuga ei pikendata.

Teade, mis täna majas ja sealt väljas teatavaks sai.

Olgu siin ka öeldud.

Vahel on netiavarustes kolades tore leida sõbralike teatrikülastajate kommentaare meie etenduste kohta. Olgu üks siiagi üles pandud.

"Baskini juurde ma ei jõudnud, aga see-eest käisin üle mitme aasta Ugalas. Etenduseks oli „Arturi laulud ja aastad“. Minu vanaema oli temast sisse võetud ja ka emale meeldis ta väga. Nüüd, Jüri Aarma kehastuses nägin Artur Rinnet justkui uue nurga alt. Tema oli grammofoni tuleku ajastu „superstaar“. Toonane grammofon on nagu praegune internett, aga puudu jääb sellest mõnusast raginast, mis grammofoniplaadi keerutamisega ikka kaasas käis. Etendus aga meeldis, avastasin enesele mitmeid uusi näitlejaid, kellega varem ei olnud kokku puutunud. Kui oleksin teadnud, et Arturit mängib Jüri Aarma, oleksin talle lilli viinud.."

Allikas: Edgar Savisaare blogi

Täna oli üks neist päevadest, mil üks teater oma katuse teisele annab. Meie andsime täna Rakvere teatrile. Ja palju õnne teile, rakverekad, teie juubelikuu alguse puhul! Järgmisel esmaspäeval oleme meie teie katuse all.

Oma tegemised jätkuvad homme ühtaegu nii "Majandustõusuga" (mille klippi peaks kohe-kohe ka veebisaitidel näha olema) kui "Piloodiga", mis nüüd tõesti ja tõsiselt proovidega pihta hakkab.

Homme õhtul võiksid aga tee teatrimajja üles leida kõik need, kes ihkavad näha meie igikestvat menukit "Börs ja Börsitar" just Karol Kuntseli ja Laura Petersoniga. Tõesti, nad on homme laval. Tulidki tagasi sealt Ümbermaailmalt. Täitsa alles.

Viljandi linna volikogu kinnitas eile seekordsed linna aastapreemiate laureaadid. Linna teatripreemia pälvis Ugala teatrikohvikuõhtute sari.

Palju õnne kõigile, kes seal keetnud, küpsetanud, ette kandnud (nii supikausse kui laule-luuletusi), valgustanud, ehitanud, juhtinud, ideid genereerinud, pilli mänginud, nuppu vajutanud, loonud, lehvitanud, lustinud, nõusid pesnud etc. Ja suur tänu vahvatele kohvikukülastajatele, ilma kelleta neid õhtuid ei oleks.

Ja palju õnne ka kohvikuõhtute idee "maaletoojale" Indrek Sammulile, kellel just täna on sünnipäev!

Ugala esindus saabus väsinult, ent rõõmsalt talispordipäevadelt, mida koos Tallinna Linnateatri ja Endla rahvaga eile ja täna võrdlemisi ekstreemsete ilmastikuolude kiuste Jõulumäel peeti.

Olulisim on muidugi saadud energialaks ja osoonidoos, ent teatrimajja toodi kaasa ka arvestatav hulk diplomeid, mis tõendavad näiteks, et Ugala seltskond on esimese numbri tegija lumehokis, jääkeeglis, koerarakendis ning duetis suuskadel ning et individuaal-aladel on Martin, Merle ja Carita kelgul tublid ning Indreku ja Aarne vastu ei saa keegi lauatennises. Või vähemasti oli see kõik nii neil kahel päeval...

Muljeid, mida homme taas algavate proovide ja etenduste vahele jagada, kogunes ilmselt mõneks ajaks.

Ja küll need väikesed traumad ka ära paranevad, need käivad spordi juurde.

Vaata pilte

Ühe eelseisva etteaste peale mõeldes on osa näitlejaid juba mitu päeva lugenud ürikuid. Täpsemalt öeldes Ugala ametühinguprotokolle 1950-ndatest kuni 80-ndate aastateni.

Täna saadi siis etenduste vahel korraks kokku, et üksteisele ette lugeda, mida põnevat avastati.

Selgus, et ajalugu, mis neis protokollides peegeldub, on paganama värvikas, kohati pööraselt naljakas ja samas – ega aegade jooksul palju muutunud ei olegi. Muutunud on nimed, ehk ka mingite tegevuste maht ja probleemide kraad.

Samas on kosutav taas kogeda, et teatriloost tuntud nimede taga on tõesti olnud lihast ja verest inimesed, kellele miski inimlik pole võõras olnud...

Täna sai teatrijuht Hillar Sein ühe oma mitte-teatraalist sõbraga suheldes teada tõe, millisena Ugala kõrvaltvaatajale paistab.

Tsiteerigem teda: " Võib-olla, kui oled ise Ugalas 15 aastat võidelnud, hakkad ka isiklikult võtma. Kuigi Ugala lähiajalugu näitab, et tegu on pigem sellise ebastabiilse väikeriigiga Lõuna-Ameerikas, kus pidevalt uued sõjapealikud tõusevad."

Briti teadlaste arvutuste järgi olla täna aasta depressiivseim päev.

Ja meie tegime uue komöödia proovi!

See, et päeva raamatusse pole mitmeid päevi uusi lõike tulnud, ei tähenda seda, et Ugala on nüüd end täielikult ära juubeldanud ning midagi ei toimu. Toimub ikka, sellises argises rahutuses. Hetkel näiteks käib Vanemuise väikese maja laval meie "Küünlad põlevad lõpuni" külalisetendus.

Proovid käivad samuti. Oleg Titovi käe all valmiv Edward Taylori komöödia "Majandustõus ehk Kohe käib pauk" on töises lugemiste-arutamiste faasis, Andri Luubi kirjutatud ja tema enda poolt lavastatav "Piloot" on esimesed proovid teinud ja settib kuni tihedama prooviperioodi alguseni. Ning Tallinnas on Panso-kooli 24. lend valmistumas Viljandisse-sõiduks, et siin märtsi lõpupoolel oma õpetaja Hendrik Toompere lavastusena Tom Stoppardi "Arkaadia" välja tuua.

Aga tagantjärele juubeliga seoses veel seda, et ehkki pidu ise on peetud, on ju juubeliaasta käimas. Sellelt on kindlasti nii mõndagi oodata. Ootama ei pea aga väljapanekut, mis Ugala fuajee pikimat seina ehib. See on juba olemas ja pakub päris palju vaatamist - meie teatrist, inimestest ja hetkedest läbi üheksa aastakümne.

Täna on jälle esietendus. Vähemalt ühele näitlejale. Kahele näitlejale on see võimalus mängida vanu armsaid rolle pärast rohkem kui aastast pausi.

Täpsemalt ja selgemalt öeldes tähendab see seda, et täna õhtul on laval "Börs ja Börsitar", 56. korda juba. Samas ei ole maailmarännul viibinud Laura Peterson ja Karol Kuntsel 21 viimasel etendusel kaasa teinud ning nende rolle mängisid Kadri Lepp ja Juss Haasma. Täna on Laura ja Karol taas laval ning edaspidi hakkavad kaks koosseisu publiku ees olema kordamööda - ühel etendusel üks tandem, teisel teine.

Samas on nüüd oma pikemale rännule suundunud Jaanus Kask ning tema rolle (baarmani, Rolfi, kutti ja Mikku) hakkab tänasest mängima Andres Oja.

Meie Limpa (Martin Mill) suundus täna aga koos hirmsate mereröövlite Lina (Carita Vaikjärv) ja Padjaga (Aarne Soro) Saaremaale, kus nad homme keskpäeval Georg Otsa SPA-s lastega mängivad-laulavad-tantsivad.

Jõudu ja rõõmu meile kõigile.

Ja Ugala ongi 90-aastane.

Eilne õhtu tõi valguse ja näo meie lavatorni, palju rõõmu ja palju tänu meie hinge.

Siiras tänu kõigile, kes külma ja tuult trotsides olid kohal, et olla meiega. Ja tänu meile, kes me tuld hoidsime.

Nii armas, et palju vanu sõpru leidsid, et just sel õhtul peaks just Ugalas olema. See oli suur kallistamine...

Hea meel oli ka sellest, et armsatest kolleegidest need, kes kolleegipreemiat väärt, välja öeldud said. Palju õnne, Taago Tubin, Peeter Konovalov, Carita Vaikjärv, Tanel Ingi, Gennadi Gorjajev, Kelly Eensoo ja Valter Mäesalu! Ja muidugi ka Kata-Riina Luide ja Arvo Raimo, kes 2009. aastal enim etendusi mänginud.

Pühad on selleks korraks ära pühitsetud. Päevad, mis argised, ka sisse juhatatud. Meie jaoks needki pisut pühade-märgilised seekord. On ju kohe-kohe põhjust pühitseda päeva, mil hääd inimesed, kes ammu enne meid elasid ja olid, tegid mõtte teoks ja asutasid teatri nimega Ugala. Kedagi neist, kes 90 aastat tagasi meie teatri avaõhtu tegijate hulgas olid, pole enam siin pool vett. Aga me kummardame nende ees ja püüame 6. jaanuari õhtul olla neid väärt.

Ootame kõiki sõpru  6. jaanuari õhtul kell 6 Ugala tiigi kaldale. Meie oleme seal ka. Olemas.

Selle aasta viimane etendus Ugalas on lõppenud. Uus lavalugu "Nii nagu taevas" tõmbas meie teatriaastale mõttelise joone alla.

Mida sellest aastast ajalooraamatutes kirjutama jäädakse, näitab aeg.

Nüüd võtab Ugala rahvas korraks aja maha, et olla pühade aegu igaüks omaette, koduste ja lähedastega; kodudes või maamajades. Mõni võtab ette väikese tuulutusreisigi.

4. jaanuaril saame taas kokku ja üritame lõplikku vormi anda kõigile neile mõtetele, mida on mõeldud seoses Ugala sünnipäevaga 6. jaanuaril.

Aga see on alles järgmisel aastal...

Rahulik-rõõmsat jõuluaega ja kohtume uuel aastal!

Üks esmaspäev enne suuri pühi võib peita endas nii palju. Näiteks teadmist, et suur jõuluralli saigi mööda. Ja et kohvikutõhtu, selle aasta viimane, oli tänu Jõuluvanale ja ta abilistele ka hääs mõttes tehtud.Mis nüüd?

Töö algas jälle. Uued proovid. Esimesed uute lugude lugemised. Andri ja Oleg, Piloot ja Majandustõus. Ootame huviga..

Ja ongi nii, et jõuluetendused oma mängukordadega ammu ületanud ekvaatori ning see ring hakkab täis saama. Kolm korda veel.

Ees terendab uus verstapost - 6. jaanuar. Päev, mil aegade algusest või vähemasti 90 aastat on loetud Ugala ajalugu. Valmimas on üht ja teist. Kusagil vist keevitatakse midagi, kusagil kleebitakse, keegi laulab, keegi loeb, keegi vajutab nuppu. Ja keegi mõtleb ka. Ning mitte üksi.

Järjest enam tundub, et 6. jaanuaril võiks iga hea inimene tõesti seada kella 18.00 paiku sammud teatrimaja poole, kuna seal on midagi ootamas...

Talv tuli, nagu ikka, ootamatult.

Meil on täna väike hingetõmbepaus keset suurt jõuluilu. Näitlejad hingavad korraks ja jõuluvanad lasevad tuhanded seni-kuuldud luuletused oma peast rahulikult läbi.

Eile oli aga põhjust õnnitleda suisa kaht ugalalast korraga. Ja vähe sellest - napilt puudus, et nad oleksid kokku saanud tähistada 100. sünnipäeva. Paraku jäi ühel neist siiski ümmargusest sünnipäevast üks aasta puudu... Üks sünnipäevalastest oli Kadri Lepp, teine Arvo Raimo. Kes välja arvutab, kui vanaks kumbki neist sai, on võitnud... meie kõigi lugupidamise. Õnnitlused aga sünnipäevalastele!