Inimesed säilitavad asju kolmel peamisel põhjusel. Mõnel esemel on sentimentaalne väärtus, tavaliselt läbi mingi seose tähtsa elusündmusega. Teistel esemetel on instrumentaalne väärtus, s. t. me vajame neid teatud tomingute sooritamiseks. Ülejäänud esemeil ei pruugi olla eriti ei sentimentaalset ega instrumentaalset väärtust, aga nad lihtsalt meeldivad meile. Kogujad koguvad ja säilitavad kõike samadel põhjustel, mida nad lihtsalt omistavad rohkematele esemetele. Kümne aasta tagune ajaleht sisaldab informatsiooni, mida võib ühel päeval vaja minna. Rohelist tühja pastakat tuleb alles hoida seetõttu, et ta on roheline. Sunduslik kogumine võib tunduda veidra ja kaootilise käitumishäirena, kuid mõtted ja uskumused, mis seda juhivad, on liialdamata kujul meis kõigis olemas.

Tegemist on väga levinud nähtusega, mida iseloomustab see, et inimesed enamjaolt eitavad enese puhul sellise probleemi olemasolu. Kui nad lõpuks mõistavad, et on hädas, siis kalduvad nad uskuma, et nende „kiiks” on ainulaadne. See omakorda põhjustab häbitunnet, isolatsiooni ja masendust.  Sedavõrd komplekssel probleemil ei ole kiiret „ravi”, kuid hooliva ja mõistva suhtumisega on võimalik see kontrolli alla saada.

Näidendi „Kogujad” tegelaste prototüüpe, vendi Collyereid peetakse sundusliku (patoloogilise) kogumise äärmuslikuks näiteks ja disposofoobiat (ehk hirmu visata midagi ära) on teisisõnu nimetatud ka Collyeri vendade sündroomiks.

Nagu meie kõik, nii on ka kogumine muutunud digitaalseks. Sunduslikku infokogumist (infohoarding) võibki ilmselt pidada digitaalajastu esimeseks käitumishäireks.

Lisainfot:

disposophobia.com/video/
squalorsurvivors.com
childrenofhoarders.com