Lavastuse tutvustus
„Ema oli õunapuu“ on lugu kahest vennast, kes pole seitse aastat kohtunud, ja nende kodukülast, mis tasapisi inimestest tühjaks voolab. Veel on seal Tepo, kes armastab seda küla. Kes armastab nii tugevalt, et võiks selle nimel surra. Ja onu Sass, kes ootab lakkamatult, et tütar talle helistaks. Ja Hellen, kes tuleb oma minevikku otsima, sest oma tulevik on tal juba olemas.
Kõiki neid tegelasi seob aga endalegi ootamatult üks naine – ema, kes otsustas, et tema elab teisiti, paremini. Kõik nad saavad midagi, aga kas just seda, mida soovivad?
Urmas Lennuk: „Mõte on ju lihtne – märgata seda, mis meil on, mitte nutta taga, millest oleme ilma jäänud… Mitte kunagi pole niimoodi, et kõik kaob. Midagi jääb alati alles. Ja selle nimel tuleb elada.“
Vallo Kirs: „Urmas Lennuki puhul hämmastab mind tema oskus näha ja kirjeldada elu ning inimesi meie ümber. Tema tekstidega teel olles tekib äratundmine, et see on ju minu elu, millest ta räägib!“
Maailm ei saa kunagi otsa.
On küla, kust minnakse sagedamini, kui tullakse.
On inimesed, kes lahkuvad, ja inimesed, kes saabuvad.
Ühel päeval saavad nad jälle kokku. Küla, lahkujad ja saabujad.
“Ema oli õunapuu” on Urmas Lennuki näitemängutriloogia kolmas osa. Esimese osa “Rongid siin enam ei …” lavastas Andres Noormets 2002. aastal Ugalas ning teine osa “Päeva lõpus” esietendus 2008. aastal Rakvere teatris.