Lavastuse tutvustus

Andrus Kasemaa romaani ainetel

On 1990. aastate teine pool. Poiss loeb ajalehekuulutust ja sõidab nädalaks ajaks ühte rannakülla sotsiaaltööd tegema, et lihtsal viisil raha teenida. Kohale jõudes avastab ta, et külakese ainsaiks elanikeks on neli särtsakat leske ja üks sõnaaher vanatüdruk. Keegi neist ei soostu aga poisile ütlema, milles tema tööülesanded seisnevad. Leskede mälestused, kujutelmad ja unenäod moodustavad tiheda padriku, kus uustulnukal on päris võimatu orienteeruda. Pealtnäha kombekad prouad haaravad poisi oma veidrate, ennustamatute ja ohtlike mängude keerisesse.

„Leskede kadunud maailm“ on müstiline lugu möödalibisenud ajast ja elamata jäänud eludest. Lavastus tõukub Andrus Kasemaa samanimelisest debüütromaanist, mida on nimetatud ka etnograafiliseks proosapoeemiks. Teos ilmus 2012. aastal ja põhineb aastate jooksul peetud vestlustel autori kodukandi lesknaistega.

Johanna lavastus surnukirstuga on teatriõhtu absoluutne kulminatsioon, üksiti kõige loomulikum ja üldistusjõulisem stseen reaalsest ja hingele vajalikust kohtumisest surmaga, mis meie päevil juba haruldane.

Pille-Riin Purje, Postimees

Ramuli lesed on aga saanud kaasa kapaga verekat väe- ja loomisjõudu, mis avaldub nii konkreetses tegevuses  kui ka suhete tasandil. Nende leskede kreatiivne plahvatuslikkus paigutub õrnale piirile, millest ühele poole jääb vaheda kirvena õhus rippuv ohutunne, teisele aga selle horror-õhustiku tempimine paroodiaga, mänguks pööramisega. See on lubanud trupil mõõdukalt hullata ning õigustanud lavastaja natuke vabama joonega struktureeringut.

Sven Karja, Sirp

Lavastuses suitsetatakse ja kasutatakse tervisele ohutut lenduvat värvipulbrit.