Ugalas jõuab 16. veebruaril lavale Andres Noormetsa lavastus “Surmkindlad asjad siin elus”. Austraalia näitekirjaniku Andrew Bovelli näidend jutustab hingemineva loo neljast täiskasvanud õest-vennast, kes otsivad iseennast ja oma kohta siin elus. Mängivad Vilma Luik, Andres Tabun, Marika Palm, Kadri Lepp, Aarne Soro ja Rait Õunapuu.
Mis aga Noormetsa selle materjali lavaletoomisel käivitas ja kuidas ta on nüüdseks ümber kujundanud oma hinnangud Austraalia näitekirjanduse suhtes, sellest saab lugeda Ugala dramaturgi Liis Aedmaa lühi-intervjuust vahetult enne esietendust.
Näidendi “Surmkindlad asjad siin elus” on kirjutanud Austraalia näitekirjanik ja stsenarist Andrew Bovell. Kui Inglise, Ameerika ja Iiri näitekirjandust lavastatakse eesti teatrites väga palju, siis Austraalia näidendeid jõuab meil lavale haruharva. Ugalas näiteks viimati 20 aastat tagasi David Williamsoni “Sõbrad ja raha”. Mis sa arvad, mis selle põhjuseks võiks olla? Keel on ju sama.
Ma ei tea. Olen mõnd Austraalia teatriteksti lugema juhtunud ja need paistsid kuidagi väga “kohalikud”. Lood ei astunud justkui riigipiirist välja, ei rääkinud minust ja minu ümbrusest siin ja praegu. Muidugi ei saa vähese lugemise pinnalt suuri üldistusi teha, aga mulle paistis Austraalia teater kapitaguse asjana, mis on pisut tolmunud, vanamoodne ja vormist väljas.
Tänaseks olen oma arvamuses täispöörde teinud. Isegi oma Austraalias elavaid sõpru vaatan teistsuguse pilguga. Niimoodi eriti hellalt ja hoolivalt.
Mille järgi sa valid materjale, mida lavale tuua? Mis sundis sind just selle teksti kasuks otsustama?
Ma ei ole eriti ratsionaalne inimene. Mulle meeldib improviseerida. Seepärast pole mul kunagi olnud suurt ja rasket tekstiportfelli, mille seljas mööda erinevaid teatreid ratsutada. Enamasti vaatan olukorrale otsa ja siis olukord ise otsustab, mis edasi saab.
Bovelli teksti leidis Ugala kirjandustuba. St Liis Aedmaa ja Laura Kalle. Mingis siselistis ringles sõnum, et on üks niisugune tekst ja kui kedagi ei huvita, siis anname vabaks – ehk mõni teine teater tahab teha. Võtsin mingis imelikus uius selle pika pealkirja ja võõra autorinimega näidendi lahti ja peale esimese stseeni lugemist teatasin, et kohe lavastan. See näitemäng on absoluutselt suurepärane ja kaasakiskuv. Nutikas, avatud, kaasaegne, eeterlik, lummav. Lihtne ja komplitseeritud, kurb ja naljakas. Ma ei suuda tänase päevani õnne uskuda, et teatrijumal selle loteriivõidu just mulle kätte mängis.
Tegemist on ühe perekonna looga. Nad on austraallased, elavad Adelaide’is. Nad vaatavad maailma sealt maakera kuklapoolelt ja näevad väga selgelt. Nendega samastumine on äärmiselt lihtne. Vaataja on esimesest hetkest teekonnale kaasa võetud ja lahti temast ei lasta. See lugu poeb hinge ja naha alla. Piire ja müüre ei ehitata ning need, mis on varem püsti pandud, tõmmatakse maha.
Sina oled küll mõned head aastad noorem kui Bob Price, keda kehastab Andres Tabun, kuid sinugi lapsed on saanud täiskasvanuks ja ükshaaval pesast välja lennanud. Kui palju Bovelli näidend äratundmishetki tekitas?
See teatritükk tekitab ilmselt kõigis äratundmishetki. Pole oluline, kas sul on lapsed või kui vanad nad on. Igal inimesel on isa ja ema. Iga inimene on olnud laps. Need on surmkindlad asjad siin elus. Nagu ka see, et igale inimesele antakse sündimise hetkel surm kaasa. Niisugune on elu paratamatus. Seda muuta või parandada pole meie võimuses.
Universumil on oma rütmid ja reeglid, mida isegi poliitikud pole võimelised muutma. Ükskõik mis häält nad teevad ja kui palju hääli koguvad. Inimene on lihtsalt üks liik teiste seas. Mõnes asjas ivake arukam, mõnes asjas üldse mitte. Pole just lohutav mõelda, et ilmselt hingaks maakera peale meie liigi kadumist kergendatult ja lööks peaaegu järgmisel päeval õitsele.
