Täna on rahvusvaheline teatripäev ja kõik viljandlased võivad uhkusega tõdeda, et nad tõesti elavad teatrilinnas. Juba 105. aastat on siin tegutsenud tänaseks üks Eesti suurimaid repertuaariteatreid Ugala ja eeskätt Ugala järgi ju Viljandit teatrilinnana ka tuntakse. Ugala on kahtlemata maamärk ja meelitab siia teatrisõpru ka kaugemalt, kuid tänasel teatrirahva pidupäeval tahaksin ma tunnustada ja tervitada ka kõiki teisi Viljandi teatreid, mida on tegelikult palju rohkem, kui esmapilgul tundub.
Juba seitse aastakümmet on Viljandis iseseisva asutusena tegutsenud Viljandi Nukuteater ning tegelikult on nukuetenduste mängimise traditsioon Viljandis veelgi pikem. Juba üle neljakümne aasta toimetab Viljandis lasteteater Reky, mis lisaks võimalusele teatrit kogeda, pakub lastele ka võimalust ise teatrit teha ning on iseäranis tänuväärne, et Reky toob enamasti lavale just väärt lastekirjandust. Aastast 2009 tegutseb siin üks eesti parimaid harrastusteatreid – Seasaare teater, kes oma nimega teeb kummarduse paigale, kus eelmise sajandi teisel veerandil asus veel Ugala. Pisut üle kümne aasta on Koidu Seltsimajas toimetanud Teatrihoov, mis pakub residentuurivõimalusi etenduskunstnikele ja rikastab seeläbi veelgi Viljandi teatripilti. Möödunud sügisel avas Viljandi kesklinnas oma maja erateater Temufi, seda muide samal aadressil, kus rohkem kui sada aastat tagasi andis etendusi karskusseltsi „Vabadus“ näitering. Saabuval sügisel toimub Viljandis juba 25. korda õpetajate teatrifestival „Sillad“, mis toob teatripisikuga nakatunud pedagooge igal aastal kokku üle terve Eesti. Ja loomulikult ei saa teatripäeval vaadata mööda TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast ja selle etenduskunstide osakonnast, kus on aastakümnete jooksul koolitatud lisaks näitlejatele ja lavastajatele kümneid ja kümneid lavataguseid spetsialiste. Kultuuriakadeemia vilistlased on tõelised oma ala meistrid ja töötavad täna kõigis Eesti suuremates teatrites.
Ma julgen öelda, et see eelnev loetelu on vägagi muljetavaldav ja meil viljandlastena on, mille üle teatripäeval rõõmustada ja uhkust tunda. Kui siia juurde veel arvata kümned külalisetendused, mida erinevad teatrid Viljandisse toovad, siis võib kahtlemata tõdeda, et iga teatrihuviline peaks oma kodulinnas leidma midagi, mis just teda kõnetab ja vaatama kutsub. Sest jah, ühel pool on ju need, kes teatrit teevad, aga teatrikunstis on täpselt sama olulisel kohal ka alati need, kes teatrit vaatavad. Kui lubada endale siinkohal veidi meelevaldne võrdlus näiteks maalikunstiga, siis kunstnik teeb oma teose valmis ning edasi hakkab see teos elama nö oma elu. See, mida maali vaataja konkreetset maali vaadates mõtleb või tunneb, ei mõjuta mingilgi moel seda, mis maalil kujutatud on. Ehk siis maal küll mõjutab vaatajat, aga mitte vastupidi. Teatri puhul, aga sünnib loodav teos igal õhtul uuesti ja milline ta täpselt sel korral olema saab sõltub ühtviisi nii tegijatest kui vaatajatest. Võiksin tänasel teatripäeval olla isegi nii julge, et väita, et selle eest vastutavad ühtviisi nii tegijad kui vaatajad ja pole oluline, kas tegemist on lavastusega, kus publikut otse kaasatakse või mitte, oma tähelepanu ja energiaga panustab publik alati ja sellest ei ole pääsu.
Eelnevast tulenevalt tahaksingi tänasel päeval kasutada võimalust ja tänada Viljandi teatripublikut, kes minu hinnangul on haritud, uudishimulik, huumorilembene ja võib-olla vahel ehk tiba konservatiivne, kuid siiski valmis andma võimaluse ka sellisele teatrile, millega ta ehk liiga harjunud ei ole, sest eks ole teatrikunstiga natuke nagu kokakunstiga – ega enne ju ei tea, et kas meeldib, kui proovinud ei ole. Ja teinekord ei olegi teatrist lahkudes kõige olulisem see, mida ma vaatajana aru sain, vaid hoopis tunne, mis minus tekkis ja mis ka veel mitu tundi pärast etendust mind maha jätta ei taha.
Ja veel tahan ma teha sügava tänukummarduse kõigile pedagoogidele, kes ei väsi järjest uusi põlvkondi lapsi ja noori teatrisse toomast, neile teatri etiketireegleid tutvustamast ja seeläbi kasvatamast järelkasvu nii teatrivaatajatele kui teatritegijatele. Me oleme Ugalas juba päris pikalt korraldanud erinevaid töötube koolinoortele, loonud oma lavastuste juurde õppematerjale ja pakume nüüd koolidele ka kultuurilaagreid. Tänu nendele kokkupuutepunktidele olen saanud osa kümnete noorte mõtetest seoses teatriga ja nii mõnigi kord näinud kõrvalt, kuivõrd oluline võib mõne noore inimese elus olla õigeaegne ja õigesisuline teatrielamus.
Tänasel teatripäeval soovingi meile kõigile raputavaid teatrielamusi ja hoidkem kõik ühiselt oma teatrilinn Viljandit, mis on seest hoopis suurem kui väljast paistab. Kohtumiseni teatris!
Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa