Lavastuse tutvustus
suhtepõnevik
Selles Andrew Bovelli meisterlikult läbipõimitud tegevusliinidega näidendis ilmub vaatajate ette üheksa tegelast, kes kõik on ühel või teisel viisil seotud looga, mis paari kuuma päeva ja öö jooksul ühes rannaäärses linnakeses lahti rullub.
Teie ees on Pete, Jane, Leon ja Sonja. Nad on baaris ja tantsivad. Muusika läheb valjemaks… see on natuke erutav. Võib-olla mõni Ladina-Ameerika rütm. Pete ja Sonja on ühes baaris, Leon ja Jane on teises. Nende tantsus on midagi enamat kui lihtne kõigutamine. Pete on tegelikult abielus Jane’iga. Sonja on tegelikult abielus Leoniga. Pete ja Sonja lähevad koos odavasse hotellituppa. Leon ja Jane lähevad koos odavasse hotellituppa. Topelttruudusetus.
Teie ees on Neil, Sarah, Valerie, Nick ja John. Neil kirjutab oma kunagisele armsamale kirja. Sarah kõneleb oma terapeudiga. Valerie üritab paaniliselt oma abikaasat kätte saada, sest tema auto on ühel kõrvalisel teel katki läinud. Nick annab politseis ütlusi. John ootab oma naist koju. Aga siin on konks. Sarah on Neili endine armsam. Valerie on Sarah’ terapeut. Nick pakub Valerie’le küüti. John on Valerie abikaasa.
„Kuhu sa jäid?“ on teine austraalia näitekirjaniku ja stsenaristi Andrew Bovelli näidend, mis Ugalas lavale jõuab. 2019. aastal esietendus tänaseni täissaalidele mängitav „Surmkindlad asjad siin elus“. „Kuhu sa jäid?“ (originaalpealkirjaga „Speaking in Tongues“) tõi Bovellile Austraalia Kirjanike Liidu auhinna ning režissöör Ray Lawrence’i palvel kirjutas Bovell selle ümber filmistsenaariumiks, mille põhjal valmis 2001. aastal film „Lantana”. Filmile sai osaks rahvusvaheline menu ja seda pärjati suure hulga auhindadega nii Austraalias kui erinevatel festivalidel.
Suurt väärtust lisavad lavastusele hiilgavad rollisooritused. Iga näitleja kehastab oma tegelast imetlusväärse siiruse ja usutavusega, pannes arvama, justkui oleks roll spetsiaalselt temale mõeldes loodud. Kahtlemata on õnnestunud ka ansamblimäng.
Kaisa-Kadi Pilt, Sakala
Mingil hetkel tekkis tunne, et ma tahaks ka praegu olla laval ja tunnetada seda koosmängu, sest see kõik on nii päris.
Maris Paas, Postimees
