Lavastuse tutvustus

Bob ja Fran on terve oma elu laste ja perekonna nimel tööd rabanud. Nüüd, kui nende neli last on suured, oleks justkui aeg puhata ja ise elu nautida, kuid ema ja isa rollist pensionile minna ei saa.

Nende vanem tütar Pip teeb karjääri haridusvaldkonnas, tal on kaks tütart ja armastav abikaasa, kuid ta ei ole õnnelik. IT-spetsialistist Mark on ootamatult oma pikaaegsest elukaaslasest lahku läinud, kuid vanematel pole aimugi, mispärast. Rahamaailmas töötav Ben kulutab oma järjest kasvavat sissetulekut vanematele kalleid, kuid tarbetuid kingitusi tehes. Kõigi poolt jumaldatud pere pesamuna Rosie on õpingutest aja maha võtnud ning ei ole veel üldse kindel, mida ta oma eluga pihta tahab hakata.

Kuidas langetada olulisi otsuseid, kui sinu enda väärtushinnangud ja lootused põrkuvad ühtäkki vanemate ootuste ja lootustega? Kas vanemad võivad oma lapsi liiga palju armastada?

Ma mõtlesin, et nad kasvavad sellisteks nagu meie. Ainult et paremaks kui meie. Parema haridusega. Paremate väljavaadetega. Selle nimel sai ju rabatud. Või mis?
Bob

Kas me niimoodi käitumegi oma tütardega? Kiidame neid, aga ise arvame samal ajal, et nad ei ole piisavalt head. Või piisavalt targad. Kas me teeme nii? Võib-olla ongi parem, kui tüdrukud kasvatab üles nende isa, kes näeb neid vaadates ainult parimat.
Pip

Kas me võiksime üks kord elus rääkida nii, et te ei teeks kohe alguses nimekirja kõigest, mis minul viga on? Ja kas te võiksite kas või pool minutit paigal püsida, sest ma üritan teile midagi öelda ja see pole kerge.
Mark

Ma hakkasin teistsuguste inimestega aega veetma. Ma tahtsin olla üks nende hulgast. Saate aru, nad lihtsalt eeldavad, et sinul on samasugused võimalused. Ja kui selgub, et ei ole, siis nad ei taha sind enam tunda. Enne kui arugi saad, on nad sulle selja pööranud.
Ben

Me hellitasime teid ära. Me kasvatasime teid inimesteks, kes arvavad, et võivad saada kõike, mida ainult tahavad, olla, kes iganes soovivad. Vahet pole, mis see maksab. Või kellele see haiget teeb.
Fran

Ma tahan oma isa. Ma tahan oma ema. Ma tahan oma vendi ja õde. Ma tahan kuulda, kuidas nad naeravad ja vaidlevad ja mind narrivad. Aga ma ei saa eriti nende peale mõelda, sest muidu mu rinnus plahvatab. Ja et ennast tükkideks lagunemast hoida, teen ma nimekirja kõigest, milles ma võin kindel olla.
Rosie

Austraalia näitekirjaniku Andrew Bovelli näidend “Surmkindlad asjad siin elus” jutustab hingemineva loo neljast täiskasvanud õest-vennast, kes otsivad iseennast ja oma kohta siin elus.

Surmkindel teatrisoovitus. Ilus, eluline ja südamlik lugu, millest küllap igal vaatajal on endale midagi noppida.
Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

Teemapüstitus jääb publikule pea kohale rippuma ja mõtlemisaines ei ammendu ka pärast saalist väljaastumist. Üks on kindel: surmkindlaid asju siin elus pole palju, nagu ka lavastusi, mis sellist teemat niivõrd osavalt lahkaksid.

Karin Allik, Sirp

 

Õnnestumine. See on haruldane materjal, mis pakub äratundmist ja kaasaelamisvõimalust igas vanuses vaatajale.

Heili Sibrits, Postimees

 

Kui valida välja kõikidest Eesti teatrite repertuaaridest üks etendus, mida just praegusel ajahetkel Eestile ja eestlastele on kõige rohkem näidata vaja, siis on see minu arvates “Surmkindlad asjad siin elus”.
Danzumees

 

See lavastus muutub kassatükiks, kuid mitte kommertslikus ja meelelahutuslikus mõttes, vaid eeskätt tänu sellele, et lavastusest õhkuvad inimesi sügavalt puudutavad probleemid, mis annavad meile võimaluse end tegelastega samastada, tunda, et just need probleemid liidavad ja lahutavad meid ja meie lähedasi.

Enn Siimer, Sakala

 

“Surmkindlad asjad siin elus” on suurepärane, tihe ja alltekstirohke näidend. Lavastus pakub palju mõnusaid äratundmishetki, täis soojust ja kurbust.

Alice Lokk, Sakala