Lavastuse tutvustus
solastalgiline armastuslugu
Kliimateadlane Daniel näeb meie planeedi tulevikku tumedates värvides. Teadmised ei tee tema elu kergemaks, otse vastupidi, nendega kaasneb ärevus nii tööl kui lähisuhetes. Siis aga pakutakse Danielile keskkonnaministeeriumis nõuniku kohta. Korraga on tal võimalus midagi päriselt muuta! Oma uuel töökohal tutvub Daniel Fionaga, kes paneb ta pea korralikult ringi käima. See kõik võiks olla uus algus, aga… kas Daniel on selleks ikka valmis? Mees, kes oli veendunud, et tema siia maailma uusi inimesi ei too, seisab nüüd oma perekonna loomise lävel. Mis on sel hetkel vastutustundlik valik?
Austraalia näitleja ja stsenaristi Ian Meadowsi näidend on mitmekihiline lugu teadmisest ja teadmatusest, inimsuhete haprusest ning keerukatest valikutest, millega meist igaüks peab tänapäeva maailmas silmitsi seisma. Meadowsi tundlik ja humoorikas lähenemine pakub äratundmist ja kinnitab, et me ei ole neis olukordades üksi.
*Solastalgia on Austraalia keskkonnafilosoofi Glenn Albrechti 2005. aastal loodud uudissõna eksistentsiaalse ängi ja identiteedikriisi kohta, mis tekib keskkonnamuutuste isiklikust läbielamisest.
Lavastuses kasutatakse kohati lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ja suitsetatakse.
“Olenemata keerulisest teemast ei mõju «Kahe laine vahel» raskepäraselt ega manitse vaatajat otsesõnu oma elu teistmoodi elama. Lavastus toob leebelt ja kohati humoorikaltki publiku teadvusesse ühe võimaliku vaatenurga ühiskonnas palju kõneainet pakkuvale probleemile. «Kahe laine vahel» pakub väärt vaatamist nii neile, keda kõnetab teema, kui ka lihtsalt õnnestunud psühholoogilise teatri nautijatele.”
Hanna Marrandi, Postimees
“Ajal, mil katastroofid ja massikuriteod on muutunud möödapääsmatuks osaks uudisvoost (halvemal juhul isiklikult kogetud argieluks), on vabatahtlikult inimelu traagikale tähelepanu andmine mõistetavalt raske. Küll aga võib selle kogemine kontrollitud keskkonnas – pimedas teatrisaalis – mõjuda üllatavalt vabastavalt. Seda enam, et “Kahe laine vahel” pole kindlasti masendav või allaheitlik tükk.”
Emilia Kõiv, EDASI
“Niisiis tõstatab lavastus vaatajale olulise küsimuse «Kuidas mina sellesse suhtun?». Ei tekitata niivõrd süütunnet stiilis «Vaata, kuidas sinu käitumine teda tundma paneb», vaid pakutakse pigem võimalust leida tegelastega ühisjooni ning sellest tõukuvalt leida iseenda seisukoht. See on vist tõepoolest üks nendest valdkondadest, mille puhul jagatud mure on sõna otseses mõttes pool muret.”
Kaisa-Kadi Pilt, Sakala
