Lavastuse tutvustus

lavastus kogu perele Astrid Lindgreni samanimelise raamatu põhjal

Lindgreni sügavalt poeetiline ja hingepuudutav muinasjutt räägib üksindusest, sõprusest, armastuse vajadusest ja julgusest seista silmitsi hirmudega. See viib vaataja rännakule, kus igatsus ja lootus annavad jõudu ka kõige raskematel hetkedel. Kauge Maa kuningriigis võib saada kangelaseks igaüks, kel on südames piisavalt usku.

„Mio, mu Mio“ on lugu, kus pimedus ja valgus põimuvad, igal rajal on oma tähendus ning kus julgus ja armastus muudavad maailma. Sest ükskõik, kui katsumusterohke on teekond, kergem on sammuda seda koos. 

Astrid Lindgreni „Mio, mu Mio“ jõuab Eestis teatrilavale esmakordselt. 
Lavastust mängitakse vaid Ugala teatri suurel laval.

Teos jõuab lavale Nordiska Aps, Kopenhaagen loal – www.nordiska.dk.

Lavastuse tutvustus

Miks on elamine mõnikord nii loomulik ja kerge, aga teinekord pea väljakannatamatu? Mis ajab noori elu absurdsuses ja ilus nutma või naerma? Milliseid heitlusi nad peavad elu mõtestamisel ja eluga toimetulekul? Trupi ühisloominguna sündiv lavastus „Ja on kukutud“ vaatleb elu magusvalusat argipäeva ja sügavamaid allhoovusi.

Ajal, kus kõik on justkui võimalik, on järjest suurem surve elada elu „õigesti“.
 Õhutatakse küll proovima, katsetama, vastuvoolu ujuma ja läbikukkuma, aga tundub, et eksimisruumi on aina vähem.

Jah, kõik on võimalik, aga argipäev näib ikkagi koosnevat vaid lõpututest to-do listidest, enesearendamisest, sammude lugemisest ja toitumiskavadest.
 Kas selline maailm on kõigi jaoks üldse loomulik või vähemalt talutav?

Kumb valik on siis mõistlikum – sukelduda silmad kinni materiaalse maailma asjatamisse ja mitte liiga palju mõelda või hüljata kõik see argine ja lennata enesekindlalt nagu Ikaros oma unistuste ja igatsuste suunas? Või kui mõistlik on üldse mõistlik olla?

Võib-olla ei olegi kõrvetava päikese poole ihalev Ikaros mingi müütiline tegelane, vaid keegi, keda kohtasid eelmise pühapäeva varastel hommikutundidel tantsupõrandal.

On armastatud, on vihatud, on söödud, on joodud, on igatsetud, on unistatud, on mindud, on tuldud, on töötatud, on pidutsetud, on lauldud, on tantsitud, on ronitud, on lennatud… 

ja on kukutud.

Sobib vaatamiseks alates gümnaasiumiastmest.

Lavastuses kasutatakse storobovalgust ja lavasuitsu.

“Margaret Sarve lavastajadebüüdi ja noore trupi koosloomena on „Ja on kukutud” seda muljetavaldavam, et tähendusküllased mõtted, millega pahatihti moraalilugemise orki astutakse, on õnnestunud valada vormi, mis ei sõida sisust üle ega tee sellele häbi. Süžeed justkui pole, aga pusle, mis kokku pannakse, on sama kaunis kui selle tükid.”
Emilia Kõiv, Müürileht

Lavastuse tutvustus

põnevusdraama

„Igaüks tahab endale lugu, mis on ilus, selge ja lihtne. Sa oled ise selle loo kangelane, sa oled väga hea ja mõned teised inimesed on pahad. Lõpuks hea võidab ja pahad saavad oma karistuse. Aga kui sa jätad mõned olulised inimesed meelega oma loost välja või muudad nad oma suvast lähtudes pahadeks, siis loovad nad vastureaktsiooniks omaenda loo, kus just sina oled see paha ja sinust saadakse võitu ja sind ennast karistatakse.“

„Süsteem“

Jan otsustab ühineda treeningprogrammiga, mis lubab teha poisist mehe. Samas pole tal õrna aimugi, millesse ta end mässib. Kaks aastat hiljem on Jan kadunud ja tema õde Maia asub venda otsima. Nende kahe ümber lahti hargnev lugu sunnib üsna pea surmkindlates asjades kahtlema. Miski pole enam see, millena ta näib ja tõde vahetab valega üpris tihti kohad.

Ben Lewise poolt BBC Radio’le kirjutatud kuuldemäng-põnevussari „Süsteem“ jõudis kiirelt kiitvate arvustusteni ja võitis Prix Europa parima seriaali ja BBC parima audiodraama auhinnad. Praegu on tal koostöös BBC-ga väljatöötamisel sama sarja televersioon.

Lavastus sobib alates 14. eluaastast.

Kuigi lavastuses kasutatavad helitehnilised võtted sarnanevad väga kuuldemängu omadega, teevad lavakujundus, valgus, video, kostüümid ja näitlejate mäng «Süsteemis» toimuva haaravaks näitemänguks, mille sündmuste käigule publik pingsalt kaasa elab.

Kaie Mölter, Sakala

Algmaterjaliks on kuuldemäng, aga sellest ei järeldu, et „Süsteem” oleks kinnisilmi kuulatav. Nüansid näitlejate mängus, pilgud ja kehakeel, hoogsad misanstseenid on liiga põnevad, ei jäta mahti silmi sulgeda.

Pille-Riin Purje, Teater.Muusika.Kino

Eriline tänu firmadele Klick Eesti AS ja iDeal lavastuse toetamise eest tehniliste vahenditega.

Valminud on lavastuse “Süsteem” toetav õppematerjal. Õppematerjali saate alla laadida siit:
Süsteem-õppematerjal.pdf

Lavastuse tutvustus

progressiivne rokkmuusikal kogu perele

1537. aastal sünnivad Londonis samal ajal kaks poisslast. Üks sünnib kuningakotta ja teine kerjuse perre. Edward Tudor on Inglismaa troonipärija, Tom Cantyle pole tema lindpriist isal muud pärandada kui pikanäpumehekutse. Nad kasvavad üles erinevates maailmades, kuni juhuse tahtel nende teed ristuvad – prints ja kerjus vahetavad kohad. See lihtne süütu rollimäng viib neid aga hoopis teistele radadele, kui poisid algul arvata oskasid.

Lavastuse aluseks on Mark Twaini maailmakuulus romaan „Prints ja kerjus“. Twain olevat kirjutanud selle tagamõttega panna kõrgeima klassi esindaja mahlakalt tundma omal nahal kõiki neid jõhkrusi, mida 16. sajandi Inglismaa aadlikud oma alamatele pakkusid. Romaan aga on parajalt kerge ja haaratav. Seda on ka Ugala progressiivne rokkmuusikal “Prints ja kerjus”. Hetkel, mil kõneleme järjest enam majanduskriisist, on paslik tuua publikuni lootust ja mõtteviisi less is more. See idee peegeldub ka lavastuse visuaalias, mille tervikut iseloomustab taaskasutus. Meie lavalugu on valatud laulude ja muusika abil progeroki kastmesse, mis oma olemuselt on jõuline, kuid samas meloodiline ja annab võimalusi pulsi muutusteks ning emotsioonide kaasahaaravaks edasiandmiseks. Lavastus on mõeldud eelkõige lastele ja noortele, kätkedes endas lootust ja julgustades noori suurelt unistama.

Lavastust mängitakse vaid Ugala teatri suurel laval.

Lavastuses kasutatakse strobo valgust ning saalis kõlab vali muusika.

«Prints ja kerjus» on hoogne ja õnnestunud muusikaline lugu, mille taga on rohkelt aktuaalset. Majanduslik ebavõrdsus, moraalsed dilemmad, kahepalgelisus ja silmakirjalikkus.

Margus Haav, Sakala

“Noorel lavastajal on oskus kogu lavastust selliselt balansis hoida, et etendus läheb kohe alguses täistuuridel käima. Kuna tänapäeva noorte maailm on eelkõige visuaalne, siis lavakujundus koos muusika, liikumise ja heliga hoidis vaatajaid lõpuni enda haardes.”
Maris Paas, EPL

Valminud on lavastuse „Prints ja kerjus” toetav õppematerjal, mille saate alla laadida siit:

Prints ja kerjus ÕPPEMATERJAL.pdf

Prints ja kerjus ÕPPEMATERJAL.docx

Lavastuse tutvustus

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole? 

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Esietendus 8. oktoobril 2022 Ugala teatri väikeses saalis.

Eesti Teatriauhinnad 2023: Jakob Juhkam – parim muusikaline kujundus ja originaalmuusika

Laval suitsetatakse ja on kosta valjud helid.

Lavastus on jälgitav keeleoskusest sõltumata.

Ugala lavastuses kõneletakse sõnadeta ja tõsistele teemadele osutades pakutakse vabastavat naermisvõimalust. See on värskendav.

Keiu Virro, Eesti Päevaleht

 

Ramuli lavastus mõjub Ugala repertuaaris värske ja teistsugusena, ent viib konventsionaalse sõnateatriga harjunud publikut mugavustsoonist välja igati hellalt – vähemalt nii tundsin mina.

Karin Allik, Postimees

Lisakuulamist ja -lugemist:

Kolm ahvi küsivad: kuidas luua täiuslikku utoopiat? Vastab kirjanik Jan Kaus

Kolm ahvi küsivad: miks me paneme käed silmade ette? Vastab Andero Uusberg

Kolm ahvi küsivad: kas kurjusest on võimalik vabaneda? Vastab Jüri Allik

Lavastuse tutvustus

Lavastus on mängupuhkusel.

Muusikaline lavastus “Moraal” heidab humoorika pilgu teismeliste ajusagarate vahele, püüdes aru saada, milline on siis ikkagi see “päris teismeline”? 1 muusik, 2 näitlejat, 30 rolli, poolteist tundi raju andmist, mille lõpus näitlejad on endast kõik andnud ja publikul on tunne, nagu oleks külastanud rock-kontserti.

Seda Taani teatrirühmituse Mungo Park loodud provokatiivset teatriteksti on mängitud suure eduga paljudes Euroopa riikides.

Ugala on oma lavastusse kaasanud ka Eesti räpiskeene tähe Mart Rauba ehk MC Lordi ning muusikakooslustes Kali Briis Band ja vonKuusk tegutseva muusiku ning helilooja Kaarel Kuuse.

Selles lavastuses ei aeta ümmargust juttu. Siin öeldakse otse, tehakse puust ja punaseks ja räägitakse asjadest nii, nagu need on. See pole sul mingi Lutsu “Kevade”!

Täiskasvanud vaataja mõistab pärast etendust paremini puberteedikute hingeelu ning teismelistele võiks „Moraal” olla must-see, kuna lavastus aitab lahendada ängi maailma vastu.
Müürileht, august 2017

Lavastus sobib vaatamiseks alates 14. eluaastast. Lavastuses kasutatakse strobovalgust ja mittenormatiivset leksikat.

Kuidas sünnib Ugala teatri lavastus „Moraal“? Jälgi meid Instagramis.

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – Salme Reegi nimelise auhinna laureaat Marika Palm ja noortemuusikal „Moraal” (Ugala): moraaliküsimuste nüüdisaegne lahtimängimine iroonia ja ürgse jõuga

Lavastuse tutvustus

Ühe allakäigu lugu

On aeg rääkida narkosõltuvusest ausalt ja ilustamata. Ja mis kõige tähtsam – kartmatult. Lavastus “Kuidas minust sai HAPKOMAH” põhineb samanimelisel raamatul, milles sisalduvad lood narkosõltuvusest Eestis jahmatasid tuhandeid lugejaid juba siis, kui need ilmusid järjejutuna portaalis Nihilist.fm. Autor pseudonüümiga HAPKOMAH rääkis brutaalse detailitäpsusega sellisest Eestist, mida keegi meist ei taha tunda, kuid mis ometi varitseb siinsamas kõrval: kõrvalkorteris, kõrvaltoas, kõrvalistmel. Kroonik HAPKOMAH seab meid fakti ette: see kõik on reaalne. See juhtub meiega siin ja praegu. “Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll,” ütleb 2016. a ilmunud raamatu eessõna.

Need “sõnumid teispoolsusest” annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki. Need on lood Eestist, mida on seni peetud mugavamaks ja turvalisemaks jätta rääkimata. See aeg on nüüd otsa saanud. Meie enam ei vaiki.

Igale etendusele järgneb vestlusring koos spetsialistidega Viljandi haiglast ja politseist.

Jääb üle loota, et ehk tekitab see tsenseerimata kohtumine ühe varjatud maailmaga trotsi ka vaatajas. Ükskõiksena lahkuvad arvatavasti vähesed. HAPKOMAHi kirjutistega võrdväärne mõjuvõim on lavastusel olemas.
Karin Allik, Sirp

 

Lavastuse sisu on otsekohene ega anna võimalust kaheti mõista. Sedasorti konkreetsus mängib ainult lavastuse kasuks, sest põhiteema – narkomaania – vajab sellist lähenemist. Küsimus on vaid selles, kas julged tõele otsa vaadata.
Erik Juhandi, kultuur.err.ee

 

13. lennu esimesest diplomilavastusest saadav teatrielamus on väga tugev. Märk on maha pandud, millest paremini teha on juba paras väljakutse.
Danzumees

 

Lavastaja Vallo Kirsi käe all on 13. lennu teatritudengitest sündinud harvanähtavalt monoliitne ja ühtlase tasemega näitlejaansambel, mis käitub laval tervikliku organismina. Asi pole selles, nagu ma ei tahaks riivata näitlejakarjääri esimesi samme astuvaid noori, vaid nad on tõepoolest kõik võrdselt head. Päriselt.
Margus Haav, Sakala/Postimees

 

“Kuidas minust sai HAPKOMAH” on mõjus. See on pilguheit varimaailma, kus valitseb sõltuvus ja kogu elu käib fentanüüli ümber. Olge valmis teatraalseks äratuseks.
Kuido Saarpuu, Järva Teataja

NB! Lavastus sisaldab tugevaid heli- ja valgusefekte, visuaalselt häirivaid stseene ja sobib vaatamiseks alates 14. eluaastast.

Tutvu lavastuse “Kuidas minust sai HAPKOMAH” kavalehega.