Lavastuse tutvustus

ME PEALE ÜLALT JÄLLE PAISTSID TÄHED
Roos Lisette Parmas

Dante Alighieri poeemi “Jumalik komöödia” ainetel

Sünnipäev – õnnitlused, lähedaste hõiked, šampusepauk, koogi 

lahtilõikamine ja selle keskel on üks noormees, kelle jaoks tundub kõik 

mõttetu. Mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda lootusetum olukord 

näib. Ta asub otsima, kuidas leida endas taas rahu. Kuidas tunda elamise 

ilu?

Lavastuse aluseks on motiivid itaalia kirjaniku Dante Alighieri poeemist 

„Jumalik komöödia”, mida peetakse keskaegse Euroopa suurimaks 

kirjanduslikuks saavutuseks. Teos räägib Dante rännakutest Põrgus, 

Purgatooriumis ja Paradiisis, mille käigus õpib ta sügavamalt tundma 

inimeseks olemise ilu ja traagikat. 2022. aastast on kolmeosaline teos 

tervikuna eesti keelde tõlgitud.

Sellist lavastust saab Ugalas teha ainult suvel. Lavastus toimub Ugala teatri suures ja väikeses saalis. Iga saal on omaette maailm, mis on terviku teenistuses.

„Sealt hakkas meister nähtamatut rada

minuga naasma valguse maailma;

ning puhkamata üha ülespoole

ta sammus, mina ikka tema kannul,

ja viimaks läbi ümariku ava

mu pilgule end näitas taeva ilu:

me peale ülalt jälle paistsid tähed.”

Dante „Jumalik komöödia: Põrgu”, kolmekümne neljas laul

Etenduses suitsetatakse.

Me peale ülalt jälle paistsid tähed” on midagi tähelepanuväärset meie kirjus teatrisuves, otsigu vaataja taga kas vormilist mastaapsust või sisulist katarsist. “Tähtede” suurim tugevus on terviklikkus. Kõik, mis alguses küsimusi tekitab, saab ühel hetkel vastuse. Kõik, mis pärast aplausi kripeldama jääb, teeb seda möödunud kahe tunni emotsionaalse kaalu, mitte lahtiste otste pärast.

Emilia Kõiv, Edasi

Lavastuse tutvustus

Rännaklavastus

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja.

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

Etendus toimub vabaõhus, millega soovitame riietumisel arvestada ning rännaku käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Kaasa palume võtta isikut tõendava dokumendi. Rännaku alguses saavad teatrikülastajad osalemiseks vajalikud kõrvaklapid, mille tagatiseks on isikut tõendav dokument. Etendus algab Liiva tänav 3 hoovist ja lõpeb Ugala teatris ning kestab ca kaks tundi.

Ugala rännaklavastus “Jaan: Viljandi lood” on täistabamus – kunsti, müstifikatsiooni ja ajatolmu alla mattunud mineviku ning ajas aina muutuvate hetkede perfektne ja liigutav kombinatsioon.

Margus Haav, Sakala

“Viljandi lood: Jaan” on musternäide sellest, kuidas alati pole vaja uhkeid kostüüme, suurt truppi ja pöörlevat lava selleks, et luua midagi unustamatut ja kunstiliselt kaunist. Päeva lõpus loeb ikka see, mis tegijate hingest tuleb, ning tundub, et see lugu on tõesti otse südamest.

Karmen Rebane, ERRi kultuuriportaal