24. märtsil jagati teist korda välja Eesti filmi- ja teleauhinnad, kokku kandideeris auhindadele 245 tööd ja valdkonna tegijat. Filmiauhindadele konkureeris 119 kandidaati, teleauhindasid asus püüdma 126 kandidaati.
Professionaalne žürii selgitas mõlemas kategoorias välja nominendid, kokku anti välja 29 auhinda, millest 15 filmikategoorias ja 14 telekategoorias. Mõlemas kategoorias oli žürii töö kahevooruline.
Parimaks naisnäitlejaks televisioonis valiti Ugala teatri näitleja Luule Komissarov osatäitmise eest ETV seriaalis “Õnne 13”.
Luule Komissarovi tänukõne auhinda vastu võttes:
Eesti filmi- ja teleauhinnad 2018. Parim naisnäitleja televisioonis. Luule Komissarov??? Endiselt ei jõua kohale. Endiselt olen segaduses. Kallid inimesed, ma armastan teid!
Aastal 1993 helistas mulle Tõnis Kask ja ütles: “Lull, ma siin teen üht väikest teleprojekti, äkki saad tulla? Tule tee üks suts, filmime paar episoodi.”
Nüüdseks on see väike suts kestnud juba 25 aastat! Kui sa, Tõnis, veel elaksid, siis ulataksin selle auhinna sulle. Tänamata ei saa jätta ka Astrid Reinlat, Kati Murutari, Teet Kallast, Urmas Lennukit, Andra Teedet – kõiki neid, kes on mulle Laine sõnu suhu kirjutanud ja kes on tegelikult “Õnne” lugudele andnud oma näo ja teo. Tegelikult peaksin tõmbama korraliku tänu-nähvaka üle turja ka kõigile neile autojuhtidele-bussijuhtidele, kes mind aastakümnete kaupa pühapäeviti Viljandist Tallinna võtetele on sõidutanud; ühe korraliku tänu-suraka virutan teele ka kõigile neile kaamerameestele ja -naistele, kes on “Õnne” võttepaiku ette valmistanud ning mulle kostüümid selga ja rekvisiidid kätte ulatanud; loomulikult suur-suur tänu ka kõigile näitlejatele, kes meie armsas seriaalis läbi aastate kaasa teinud. Ja eriti korraliku tänu-nähvaka peaksin kindlasti üle turja lajatama ka Ain Prosale – mehele, kes 2003. aastast alates on “Õnnet” lavastanud. Sa oskad inimesi hoida. Tead küll, keda ja mida ma silmas pean, Ain, eks!
Kuid see roll, mis on kestnud nüüdseks juba enam kui 25 aastat, poleks saanud sündida, kui poleks televaatajaid, kes igal laupäeval mulle televiisori kaudu Õnne tänavale seltsi tulevad. Seda rolli ei oleks, kui mu ümber poleks igapäevaselt häid inimesi, kolleege koduteatrist Ugala, lähedasi sõpru, ja kui poleks mu lapsi ja lapselapsi! Mu pereks on kõik need sajad tuhanded televaatajad – viimane kui üks. Ja mu pere on samas imeväike – Kaja ja Johannes ja mu lapselapsed. Selle auhinna pühendan kõigile teile.
Minule piisab sellest, et ma saan endiselt teha tele- ja teatritööd ning seda tehes iga päev, iga hetk, iga minut tunda publiku ja oma pere toetust ning heasoovlikkust.
Veel kord. Ma armastan teid.
Luule