Biograafia
Ugala teatri kõige vanem näitleja Peeter Jürgens alustas tööraamatu järgi Ugalas tööd 1965. aastal, kui ta vahetas Viljandi kultuurimaja kinotehniku töö teatri helitehniku ameti vastu. Pool aastat pärast Jürgensi tööle asumist kutsuti aga Ugala toonane trupiliige Peeter Tedre sõjaväkke aega teenima ja peanäitejuht Aleks Sats ütles Peetrile: „“Helepunasesse lillekesse” on tarvis uut osatäitjat. Kaks päeva on aega, Põltsamaal on etendus, tekst pähe ja teed järele.” Kahe päeva pärast oligi Peeter juba laval… ja on jäänud lavale kuni tänase päevani (ühtekokku 53 aastat)! Ühtekokku on ta laval olnud enam kui 175 lavastuses.
Peeter on üks väheseid näitlejaid, kes on näinud nelja eri Ugala etappi – näitlejakarjääri alustas ta Koidu seltsimajas asunud Ugalas, kust 1981. aastal koliti Vaksali tänavale. Renoveerimiseks kulunud aasta veetsid näitlejad Ugala black box’is ja nüüd on teater tagasi uue kuue saanud majas Vaksali tänaval ja Peeter tagasi oma legendaarses garderoobis nr. 112 (Jürgens nimelt naerab, et tema garderoobi number olevat 112, sest tema on see näitleja, keda alati kutsuda võib, kui abi tarvis).
On olnud ka aegu, mil Jürgens teatrist puhkust otsis. 1970-ndate alguses asus ta TPI kaugõppesse tööstus- ja tsiviilehitust õppima. Kaks aastat õppis Jürgens ülikoolis, aga siis katkes alternatiivne karjääriplaan Leila Sääliku pakkumisega võtta vastu peaosa lavastuses „Antonina”. Ja nii ei saanudki Jürgensist ehitusinseneri.
Järgmine paus teatrist oli 1990. aastate algul, kui Tallinna-sõbrad soovitasid Jürgensile, kes kurtis, et ta on näitlejana madalseisus ja ei tunne tööst rõõmu, et hakaku ärimeheks. Näitleja naeris algul, aga peagi leidis end Viljandis hooneid vaatamas, mõttes küsimus: kas siia võiks pood sobida? Lõpuks koht leiti, poe nimeks sai Kaubaait. Seal müüdi kõike: sukkpükstest ehitusmaterjalideni. Kuid lõpuks sõid suured poed Kaubaaida välja ja Jürgens leidis tee teatrisse tagasi.
Üle kahekümne aasta oli Jürgens teatritöö kõrvalt tuntud ka kirgliku kaktusekasvatajana, kelle kogus oli üle 3000 kaktusetaime. Peeter: „Mingi hobi peab olema, ja mul on see loll omadus, et kui ma midagi teen, siis pean minema põhjani välja. Nüüd on mul eeskujulik rahakogu. Enam-vähem kogu maakera on kaetud, vaid paar riiki, mida enam ei eksisteeri, on puudu!” (vaata siit)
Põhjalik on Jürgens olnud ka ühe väga tänuväärse ülesande juures: tema õlul on olnud Ugala arhiivi taastamine ja hooldamine, mida ta oma vabast tahtest mõned aastad tagasi koostama asus. Tänaseks päevaks on Peeter skanninud ja digitaliseerinud tuhandeid infofaile erinevatest kogudest ja süstematiseerinud Ugala ajaloo põhjalikuks arhiiviks.
Selline Jürgens ongi: põhjalik, kirglik ja väsimatult uudishimulik. Kuid nagu ta ise ütleb, oma kirjule elule tagasi vaadates, siis teater oli, on ja jääb kõige tähtsamaks ta elus. Peetri teatritöö kvaliteedimärgiks on ridamisi tunnustusi – 1980ndatel ENSV teenelise kunstniku aunimetuse andmisest kuni Eesti teatri aastaauhindadel parimaks meesnäitlejaks tunnustamiseni aastal 2014.
Ent tähtsamaks kui auhinnad peab Jürgens seda hetke, kui teatris algab järjekordne “esimene lugemine” ja ta saab taas asuda maadlema uue teatrirolli kallal.
Endiselt kõrgvormis näitlejat võib näha arktilises trilleris “Sätendav pimedus” ning Urmas Lennuki poolt spetsiaalselt Peetrile ja Luule Komissarovile kirjutatud lavastuses “Meistrite liiga”. Märtsis 2019 jõuab publiku ette Ott Aardami autorilavastus “Toru. Krossides läbi elu”, milles Jürgensil taaskord kaalukas roll on kehastada.
10. märtsil 2019 tähistas Peeter Jürgens oma juubelit kui Ugala väärikaimal näitlejal täitus 80 eluaastat. Eesti vanime tegutseva meesnäitleja sünnipäeval avati juubilari erinevatest tehtud töödest ka mahukas fotonäitus. Näitust, milles eksponeeritud Jürgensi rollid enam kui 150 lavastusest, on võimalik vaadata ka virtuaalselt klõpsates siia lingile: www.flickr.com/photos/ugalateater/albums/72157705741757031